Enrico di Borgogna
 Stseen Enrico di Borgognast (2018) | |
| Helilooja | Gaetano Donizetti |
|---|---|
| Libretist | Bartolomeo Merelli |
| Keel | itaalia |
| Esmaettekande aeg | 14. november 1818 |
| Esmaettekande koht | Teatro Goldoni, Veneetsia |
| Žanr |
kangelasooper (opera eroica) |
Enrico di Borgogna on Gaetano Donizetti kangelasooper (opera eroica) kahes vaatuses Bartolomeo Merelli libretole August von Kotzebue näidendi Der Graf von Burgund (1798) põhjal. Esmaettekanne toimus 14. novembril 1818 Veneetsia Teatro San Lucas.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
20-aastane Donizetti sai pärast kaheaastast õppimist Bologna Muusikaakadeemias oma õpetaja Giovanni Simone Mayrilt 1818. aasta kevadel ülesande komponeerida täiemõõduline ooper. Temast kolm ja pool aastat vanem libretist Bartolomeo Merelli, kellest hiljem sai üks oma aja kuulsamaid Itaalia impressaarioid, oli samuti alles algaja ja ilma libretode koostamise kogemusteta. Esialgu oli ette nähtud, et teost hakkab esitama Paolo Zancla rändtrupp. Siis aga otsustati avada selle ooperiga värskelt renoveeritud Teatro San Luca.[1][2]
See oli Donizetti teine ooper, kuid esimene, mis teatris ette kanti. Esietendusel, kaks nädalat enne Donizetti 21-aastaseks saamist, läksid mitmed asjad viltu. Ennekõike häiris, et primadonna Adelina Catalani kaebas esimese vaatuse lõpul halba enesetunnet või tundis lavahirmu ning tema ülesastumine teises vaatuses jäi ära. Kärbiti tema aariad ja duett Enricoga. Publik suhtus aga nooresse heliloojasse lahkelt, tervitas teda ooperi lõppedes ning arvustuses kiideti tema muusikat ilmekust. Kogu teost sai kuulda järgmistel kahel etendusel, mida publik kiitis tugeva aplausiga. Kriitikud arvasid, et tegemist on „särtsaka” teosega. Rohkem etendusi ei toimunud.[1][2]
Järgmine etendus oli 192 aasta pärast, kui Rootsis Vadstena Akadeemias olid juulis/augustis 2012 ettekandmisel katkendid ooperist. Tervikuna esitati Donizetti teist ooperit 2018. aastal Bergamo Teatro Sociales.[viide?]
Süžee[muuda | muuda lähteteksti]
Tegevus toimub keskajal Burgundias Alpide serval ja Arlesis. Noor lambur Nicola ja ta sõbrad leiavad vana Pietro oma naise haua juures nutmas. Nad püüavad teda lohutada. Enrico tuleb kalalt koju. Ta on tüdinenud lihtsast elust mägedes ning ihkab seiklusi. Ta unistab Elisast, keda ta on mitu korda mägedes näinud.[1][2]
Brunone teatab Pietrole, et Burgundia kuningas on surnud ja troonile on asunud tema nõrga iseloomuga poeg Guido. Brunone selgitab, et nüüd on õige aeg panna troonile Enrico. Kalalt naasnud Enrico saab isa mõõga ja lepib talle määratud saatusega. Lossis kavandavad kuningas Guido ja tema õuenarr Gilberto kuninga abielu Elisaga. Kuid neiu on just kaotanud oma isa ja leinab. Ta keeldub abiellumast Guidoga, kuid kuningas avaldab survet ja pulmadeks ettevalmistused algavad.[1][2]
Gilberto räägib kuningale, et rahvas ei arva temast eriti hästi. Elisa on kohtunud Enricoga ja igatseb tema järele. Ta räägib oma kiindumusest õukonnadaam Geltrudele. Guido sunnib Elisat vahetama leinariided pruutkleidi vastu ning anub Elisa armastust. Neiu vastab, et kuningas võib teda sundida abielluma, kuid mitte armastama.[1][2]
Linnaväljakul on pulmapeoks kõik valmis. Sinna tulevad ka Enrico ja Pietro, kes ei tea pulmadest esialgu midagi. Algab torm ja Guido on sunnitud pulmad edasi lükkama. Enrico pääseb lossi, et Elisat viimast korda näha. Ta kohtub Gilbertoga, kes viib Enrico Elisa tuppa. Guido sattub peale ja ähvardab Elisat tappa, kui too ei nõustu pulmadega. Ähvardus ei toimi, sest neiu kinnitab, et ta pigem sureb kui abiellub Guidoga. Lossi tulevad Brunone, Pietro ja Nicola. Selgub, et Enrico on kuninga poeg ning esimene pretendent troonile. Elisa ja Enrico tee abiellumiseks on vaba.[1][2]
Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]
| Tegelaskuju | Hääl | Kirjeldus | Rollide esmaesitaja |
|---|---|---|---|
| Brunone | bariton | õukonna aadlik, Pietro sõber | Giuseppe Fioravanti |
| Elisa de Hallivi | metsosopran | Enrico armastatu | Adelina Catalani |
| Enrico | kontraalt | Burgundia krahv | Fanny Eckerlin |
| Geltrude | sopran | Elisa usaldusisik | Adelaide Cassago |
| Guido | tenor | usurpaator, Burgundia valitseja | Eliodoro Spech |
| Gilberto | bass | Guido õuenarr | Andrea Verni |
| Nicola | tenor | talunik, Pietro sõber | Pietro Verducci |
| Pietro | tenor | Enrico kasuisa, Alpide onnis elav erak | Giuseppe Fusconi |
Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]
- Enrico kavatiin „Care aurette che spiegate”
- Pietro, Brunone ja Enrico tertsett „Abbraccia o figlio abbraccia”
- Gilberto kavatiin „O fortuna, o tu che sei”
- Guido ja Gilberto duett „Frena gl'indegni accenti”
- Koor „Di puro amor, di fede”
- Elisa kavatiin „Io vorrei con lieti accenti”
- Elisa ja Guido duett „Alma crudel spietata”
- Ansambel kooriga „Leggiadre vergini”
- Pietro aaria „Amici, amici a sorgere”
- Elisa aaria „Nell'eccesso del tormento”
- Gilberto aaria „È la donna un gran volume”
- Enrico ja Elisa duett „Taci.. tu cerchi indarno”
- Guido, Gilberto, Enrico, Elisa, Pietro ja Brunone sekstett „Qual sorpresa!.. io son di gelo”
- Guido aaria kooriga „Incerta smarrita”
- Koor „Ah, s'abbatta, s'accenda”
- Ansambli finaali rondo kooriga „Mentre mi brilli intorno”