Enrico di Borgogna

Allikas: Vikipeedia
Enrico di Borgogna
Stseen Enrico di Borgognast (2018)
Helilooja Gaetano Donizetti
Libretist Bartolomeo Merelli
Keel itaalia
Esmaettekande aeg 14. november 1818
Esmaettekande koht Teatro Goldoni, Veneetsia
Žanr kangelasooper
(opera eroica)

Enrico di Borgogna on Gaetano Donizetti kangelasooper (opera eroica) kahes vaatuses Bartolomeo Merelli libretole August von Kotzebue näidendi Der Graf von Burgund (1798) põhjal. Esmaettekanne toimus 14. novembril 1818 Veneetsia Teatro San Lucas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

20-aastane Donizetti sai pärast kaheaastast õppimist Bologna Muusikaakadeemias oma õpetaja Giovanni Simone Mayrilt 1818. aasta kevadel ülesande komponeerida täiemõõduline ooper. Temast kolm ja pool aastat vanem libretist Bartolomeo Merelli, kellest hiljem sai üks oma aja kuulsamaid Itaalia impressaarioid, oli samuti alles algaja ja ilma libretode koostamise kogemusteta. Esialgu oli ette nähtud, et teost hakkab esitama Paolo Zancla rändtrupp. Siis aga otsustati avada selle ooperiga värskelt renoveeritud Teatro San Luca.[1][2]

Donizetti noormehena

See oli Donizetti teine ooper, kuid esimene, mis teatris ette kanti. Esietendusel, kaks nädalat enne Donizetti 21-aastaseks saamist, läksid mitmed asjad viltu. Ennekõike häiris, et primadonna Adelina Catalani kaebas esimese vaatuse lõpul halba enesetunnet või tundis lavahirmu ning tema ülesastumine teises vaatuses jäi ära. Kärbiti tema aariad ja duett Enricoga. Publik suhtus aga nooresse heliloojasse lahkelt, tervitas teda ooperi lõppedes ning arvustuses kiideti tema muusikat ilmekust. Kogu teost sai kuulda järgmistel kahel etendusel, mida publik kiitis tugeva aplausiga. Kriitikud arvasid, et tegemist on „särtsaka” teosega. Rohkem etendusi ei toimunud.[1][2]

Järgmine etendus oli 192 aasta pärast, kui Rootsis Vadstena Akadeemias olid juulis/augustis 2012 ettekandmisel katkendid ooperist. Tervikuna esitati Donizetti teist ooperit 2018. aastal Bergamo Teatro Sociales.[viide?]

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub keskajal Burgundias Alpide serval ja Arlesis. Noor lambur Nicola ja ta sõbrad leiavad vana Pietro oma naise haua juures nutmas. Nad püüavad teda lohutada. Enrico tuleb kalalt koju. Ta on tüdinenud lihtsast elust mägedes ning ihkab seiklusi. Ta unistab Elisast, keda ta on mitu korda mägedes näinud.[1][2]

Brunone teatab Pietrole, et Burgundia kuningas on surnud ja troonile on asunud tema nõrga iseloomuga poeg Guido. Brunone selgitab, et nüüd on õige aeg panna troonile Enrico. Kalalt naasnud Enrico saab isa mõõga ja lepib talle määratud saatusega. Lossis kavandavad kuningas Guido ja tema õuenarr Gilberto kuninga abielu Elisaga. Kuid neiu on just kaotanud oma isa ja leinab. Ta keeldub abiellumast Guidoga, kuid kuningas avaldab survet ja pulmadeks ettevalmistused algavad.[1][2]

Gilberto räägib kuningale, et rahvas ei arva temast eriti hästi. Elisa on kohtunud Enricoga ja igatseb tema järele. Ta räägib oma kiindumusest õukonnadaam Geltrudele. Guido sunnib Elisat vahetama leinariided pruutkleidi vastu ning anub Elisa armastust. Neiu vastab, et kuningas võib teda sundida abielluma, kuid mitte armastama.[1][2]

Linnaväljakul on pulmapeoks kõik valmis. Sinna tulevad ka Enrico ja Pietro, kes ei tea pulmadest esialgu midagi. Algab torm ja Guido on sunnitud pulmad edasi lükkama. Enrico pääseb lossi, et Elisat viimast korda näha. Ta kohtub Gilbertoga, kes viib Enrico Elisa tuppa. Guido sattub peale ja ähvardab Elisat tappa, kui too ei nõustu pulmadega. Ähvardus ei toimi, sest neiu kinnitab, et ta pigem sureb kui abiellub Guidoga. Lossi tulevad Brunone, Pietro ja Nicola. Selgub, et Enrico on kuninga poeg ning esimene pretendent troonile. Elisa ja Enrico tee abiellumiseks on vaba.[1][2]

Fanny Eckerlin (1820), Enrico rolli esmaesitaja

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelaskuju Hääl Kirjeldus Rollide esmaesitaja
Brunone bariton õukonna aadlik, Pietro sõber Giuseppe Fioravanti
Elisa de Hallivi metsosopran Enrico armastatu Adelina Catalani
Enrico kontraalt Burgundia krahv Fanny Eckerlin
Geltrude sopran Elisa usaldusisik Adelaide Cassago
Guido tenor usurpaator, Burgundia valitseja Eliodoro Spech
Gilberto bass Guido õuenarr Andrea Verni
Nicola tenor talunik, Pietro sõber Pietro Verducci
Pietro tenor Enrico kasuisa, Alpide onnis elav erak Giuseppe Fusconi

Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Enrico kavatiin „Care aurette che spiegate”
  • Pietro, Brunone ja Enrico tertsett „Abbraccia o figlio abbraccia”
  • Gilberto kavatiin „O fortuna, o tu che sei”
  • Guido ja Gilberto duett „Frena gl'indegni accenti”
  • Koor „Di puro amor, di fede”
  • Elisa kavatiin „Io vorrei con lieti accenti”
  • Elisa ja Guido duett „Alma crudel spietata”
  • Ansambel kooriga „Leggiadre vergini”
  • Pietro aaria „Amici, amici a sorgere”
  • Elisa aaria „Nell'eccesso del tormento”
  • Gilberto aaria „È la donna un gran volume”
  • Enrico ja Elisa duett „Taci.. tu cerchi indarno”
  • Guido, Gilberto, Enrico, Elisa, Pietro ja Brunone sekstett „Qual sorpresa!.. io son di gelo”
  • Guido aaria kooriga „Incerta smarrita”
  • Koor „Ah, s'abbatta, s'accenda”
  • Ansambli finaali rondo kooriga „Mentre mi brilli intorno”

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Osborne, Charles (1994). The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti ja Bellini. Portland.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Sadie, Stanley, toim (1998). The New Grove Dictionary of Opera (esimene trükk). London.