Johannes Hans Daniel Jensen
| Johannes Hans Daniel Jensen | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg |
25. juuni 1907 Hamburg (Saksa keisririik) |
| Surmaaeg | 11. veebruar 1973 (65-aastaselt) |
| Alma mater | |
| Amet | füüsik |
| Autasud | Nobeli füüsikaauhind |
Johannes Hans Daniel Jensen (25. juuni 1907 Hamburg – 11. veebruar 1973 Heidelberg) oli saksa tuumafüüsik.
Jensen õppis 1926–1931 Freiburgi ülikoolis ja Hamburgi ülikoolis matemaatikat, füüsikat, füüsikalist keemiat ja filosoofiat. Ta kaitses doktorikraadi 1932 Wilhelm Lenzi juhendamisel ja habiliteerus 1936 Hamburgi ülikoolis.
1937 sai Jensen Hamburgi ülikoolis eradotsendiks ja hakkas töötama koos Paul Harteckiga, kes oli ülikooli füüsikalise keemia osakonna direktor ja sõjaväe nõunik lõhkeainete alal. Ta määrati juhtima Saksamaa tuumaenergia projekti Tuumaklubi, mis alustas tööd Teise maailmasõja puhkemise päeval 1. septembril 1939 ja kutsus Jenseni samuti klubisse. Jenseni ülesandeks jäi uraani tsentrifuugimine isotoopide eraldamiseks.
Jensen nimetati 1941 Hannoveri ülikooli erakorraliseks professoriks ja 1946 korraliseks professoriks. 1949 sai ta Heidelbergi ülikooli korraliseks professoriks ja 1969 ta emeriteerus seal.
Alates 1937 kuulus Jensen NSDAP-sse. Pärast maailmasõda toimus denatsifitseerimine ja paljud natsipartei liikmed vahistati. Jenseni eest kostis Werner Heisenberg, kelle sõnul oli Jensen natsiparteisse astunud ainult sellepärast, et tal tööl probleeme ei tekiks. Heisenberg oli väga mõjukas: ta oli 1932. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat, polnud kunagi natsiparteisse kuulunud, vastupidi, ta oli konfliktis niihästi NSDAP kui SS-iga. Britid olid määranud Heisenbergi Göttingenis asunud Max Plancki instituudi direktoriks. Tänu Heisenbergi toetusele Jensenit isegi ei vahistatud.
1963. aastal jagas ta poolt Nobeli füüsikaauhinda Maria Goeppert-Mayeriga (teise poole sai Eugene Paul Wigner).
1947 sai ta Hamburgi ülikooli auprofessoriks, 1964 Hannoveri ülikooli audoktoriks ja 1969 Floridas asuva Fort Lauderdale'i aukodanikuks.
