Esiletõstetud artikkel
|
Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.
Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud.
Enamik filosoofe, sealhulgas näiteks Aquino Thomas ja Immanuel Kant, ei ole pidanud ontoloogilist jumalatõestust kehtivaks. Teiselt poolt on ontoloogilise jumalatõestuse modifitseeritud kujul oma filosoofiasse lülitanud teiste seas René Descartes, Gottfried Leibniz, Kurt Gödel, Charles Hartshorne ja Alvin Plantinga. Descartes väidab, et mitteolemasolev ülimalt täiusliku olendi idee on sama vastuoluline nagu kahest täisnurgast erineva sisenurkade summaga kolmnurga mõiste. Et meil on ülimalt täiusliku olendi idee, siis peab ülimalt täiuslik olend olemas olema. Loe edasi...
|
Esiletõstetud pilt
|
|
Valitud elulugu
|
David Hume (7. mai 1711 Edinburgh – 25. august 1776 Edinburgh) oli Šoti filosoof, ajaloolane ja esseist. Ta oli koos Adam Smithi ja Thomas Reidiga üks Šoti valgustusliikumise juhtkujudest. Ka peetakse teda üheks kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest Briti empiristist.
David Home sündis 26. aprillil vkj 1711 Edinburghis Lawnmarketi põhjaosas advokaadina tegutseva vaesunud aadliku Joseph Home of Chirnside'i teise pojana; tal oli vanem vend John (sündis 1709) ja vanem õde Catharine (sündis 1710). 12-aastasena (võib-olla isegi 10-aastasena; tavaliselt asuti õppima 14-aastaselt) astus David Home koos vanema vennaga Edinburghi Ülikooli. Ta õppis seal ladina ja kreeka keelt, loogikat ja metafüüsikat. Ema ning onu George'i survel hakkas ta 1726 Edinburghis õigusteadust (Šoti õigust]) õppima. Aastal 1729 katkestas ta õpingud, sest tundis "ületamatut vastumeelsust kõige vastu peale filosoofia ja üldise õpetatuse". Nagu ta oma eluloos samas lauses mainib, eelistas ta Johannes Voeti ning Arnold Vinniuse asemel lugeda Cicerot ja Vergiliust. Ta tegeles matemaatikaga ning luges ajaloo-, kirjandus- ja filosoofiaalaseid teoseid. Õppejõudude vastu oli tal vähe austust: aastal 1735 kirjutas ta sõbrale, et professorilt pole midagi õppida, mida ei leiaks raamatutest. Ta omandas selle aja jooksul nii palju teadmisi, et võis hiljem sõpradele õigusabi anda. Ta läks tagasi Inglismaa piiri äärsesse Ninewellsi ema, venna ja õe juurde, kus ta pühendus filosoofiale, lugedes raamatuid ning vaadeldes inimeste, sealhulgas iseenda mõtlemist ja tegevust. Loe edasi...
|
Filosoofe
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Siin on mõned tööd, mis ootavad tegemist:
- Soovitud:
järeldus, paratamatus, tagajärg, loogiline positivism, Journal of Philosophy, filosoofiline positsioon, vaimuseisund, Philosophical Review, võimalikkus, õnn, osutamine, veel...
- Toimeta:
aeg, akatalepsia, Descartesi dualism, doktriin
- Keeletoimeta:
ateism, Auguste Comte, eetika, essentsialism, muusikafilosoofia
|
|
|